Iga-aastane suursündmus: kirjalik postitus blogisse

Näen, et viimati kirjutasin teemadel siia 4.juunil möödunud aastal. Teen siis oma uue iga-aastase postituse - kokkuvõtte möödunud aasta tegemistest.

Kui aasta 2012 esimene pool möödus peaasjalikult igasuguseid jamasid klaarides, siis teine pool üsna töiselt. Kontrollisin silmi ja tegin sellega ära oma erialapraktika ning lõpetasin viimaseid sabasid koolis. 

Aasta lõpp oli tormiline, sest kaks pisemat suutsid hankida kuskilt viirusliku kõrvapõletiku paaripäevase vahega. Pärast nädalast ravi kodus antibiootikumidega määrati neile veel haiglaravi ja nii veetsid mugulad oma jõulud haiglas. Suur vend oli nõus pähe tõmbama päkapikumütsi, et neile jõululaupäeval pisukest rõõmu teha ja isegi Vägaa Tõsine Isand ilmus kuppelmaastiku metsasügavustest välja, et haiglasse visiit teha. Mis oli temast kena.

Käesoleva aasta jaanuaris sukeldusin sajaga õpingutesse, et lõpueksamiks valmis olla. Vahelduseks üritasin natuke suusatada - esmakordselt 20 aasta jooksul. Pigem nägi see välja küll kui võsa vahel räsimine, aga õppematerjali kohal küürutamisele oli siiski tervitatvaks vahelduseks. Eksam läks muidugi hästi ja minu suureks üllatuseks tehti teatavaks, et lõpetan cum laude. Äge! Aga ma ei tea, mis selle teadmisega nüüd peale hakata.

Paar päeva enne lõpuaktust tuli mulle tööalane pakkumine, millest oli raske keelduda, mis päädis sellega, et nüüd ma enam silmi ei kontrolli. Millest on kahju. Aga samas saan ma iga päev koju minna enne viit õhtul, ning mugulate ning hobidega tegeleda.

Pilte olen teinud, koguni kahel fotoretkel käinud, LAF2013 oma pilte saatnud, Naiskodukaitses sõdurioskuste baasväljaõppe läbinud, Maijooksul käinud ja muidu aktiivne olnud

Ja nõnda see elu ongi tiksunud, varsti on jaanipäev ja siis hakkab elu jälle sügise poole veerema. Nagu igal aastal.

Pudrumudru

Nagu näha blogis kirjutamise sagedusest, olen olnud hõivatud igasugu asjatoimetustega.
Sügisel hakkas kooli 100-ga peale, ja III kursus osutus karmimaks, kui eelmised kaks kokku. Aga pole hullu, nüüd on aasta läbi saanud, rahu maa peal ja praktikad käimas.
Eelmisel aastal toimunud lahutusel oli paras proloog ja nüüd käib igikestev epiloog.
Kui asi 5 lausega kokku võtta, siis:
1. Väga Tõsine Isand pööras järsku ära mediteerivaks, kiiret rikastumist ihalevaks ja imemasinaid leiutavaks Jaan Tatika ning Toomas Nipernaadi ristandiks.
2. Esimene samm teel miljonite ja kuulsuse poole oli tulla ära töölt.
3. Kui tants kohe-kohe miljonäriks saamise ja  vesinikuekstraktori ümber oli juba aastapäevad kestnud, kulusid minu närvid juurikateni ära ja meie teed viisid lahku.
4. Kuna Väga Tõsine Isand ei olnud oma plaanidesse sisse arvestanud, et peab kunagi veel tööl hakkama käima, muutus väga raskeks nende kohustuste täitmine, mille kandmise ta enda õlule võttis.
5. Täna maadlen laenude, kommunaalmaksete võlgade ja muude võlgadega, mille Väga Tõsine Isand mulle maha jättis.
Nii, et hoidke mulle pöialt, sõbrad!

Aga helgema poole pealt - kogu selle hullumaja keskel ilmus mul ellu Inimene, keda võib iseloomustada Simoni&Garfunkeli laulu "Bridge Over Troubled Water" sõnadega.
Elu on täis üllatusi ja vaatamata küllaltki keerulistele oludele, on see tulvil rõõmsaid hetki!

Jeerum, ma olen oma plokirulli hüljanud!

Jahhh
Aga tegemist on ka na paljuvõitu olnud - kohe igasugu rullimist :)

• sai nägemise uurimise I osa arvestus antud
• ja paar veebilehte valmis
• ja terve kuhi pilte töödeldud
• ja koolitöid tehtud
• ja vanaemaga riidu mindud
• ja laste pärast kooli vahet käidud
• ja lapsele oma koolis ekskursioon korraldatud
• ja sünnipäevakinki meisterdatud
• ja püksirihma pingutatud (no seda viimast ikke kõvasti!)
• ja lund suvila katuselt roogitud
• ja jõuludeks valmistutud
• ja seeni korjatud
• ja eks neid tegevusi oli ikka veel :)

Aga hetkel tegelen tasapisi oma klientidega - ikka ja jätkuvalt on rõõm näha rahulolevaid kliente! 

Eriti pärast seda, kui sai finantsasutuses muuhulgas hapuks läinud laenudega tegeletud :(

Aga siinkohal ma tervitan kõiki neid vapraid naisi, kes seda tööd kannatlikkuse ja leebusega edasi teevad. Ja soovin kõigile laenudega hättasattunuile häid lahendusi.

Veereb nagu hernes

Väga Tõsine Isand hakkab oma nädalaselt NY turneelt varsti kodumaile tagasi jõudma. Netiga oli New Yorkis jama- hotell tahtis netiühenduse eest saada 10 $ päevas, mujal aga polnud seda vabalt saada. Seega jäi üksikuks ürituseks ka tema reispäeviku esimene sissekanne.

Telefonis tundus ta küll veel reibas olema, aga pääle kokkukortsutatult lennukis tervelt 8 tunni jooksul kügelemist, on karta, et homme ta nii rõõmus enam pole. Aga mis sa hing ikka teed, kui keret on ja istmevahed nii neetult kitsad.

Eks ma isegi piinlesin kui kunagi Londoni kaudu Malagast Tallinna tulin. Istmed alla ei käinud ja nuta või naera- selg hakkas lõpuks valutama. Abiks polnud ka Stanstedi lennujaama põrandal veedetud öö, pappkastil istudes ja magavaid lapsi valvates. Hiljem olen tihti mõelnud- kes kurat reisib pappkastidega? Ise pole sellist tegelast ei varem ega hiljem näinud. Pappi hoidis koos ainult pakkekile. Tallinnasse jõudnult oli kasti kuju pigem ümmargune, asjadega oli nagu oli. Kes viitsib lugeda juttu kolimisest, see saab ka selgust, miks sellise veidruseni üldse jõutud sai...

Igal juhul jään Väga Tõsise Isanda reisimuljeid ootama, nii suusõnal, kui ka blogis. Samuti reisipilte. UQQJJKBD

27 jaanuaril...

jääb aasta lõpuni 338 päeva, liigaastal 339 päeva
1593 - avas Vatikan süüasja Giordano Bruno vastu
1756 - sündis Wolfgang Amadeus Mozart
1785 - avati esimene eraülikool University of Georgia nüüdses USAs
1880 - patenteeris Thomas Edison elektrilambi
1888 - asutati Washingtonis National Geographic Society
1901 - suri Giuseppe Verdi
1924 - paigutati Lenini topis Punase Väljaku Mausoleumi
1926 - John Logie Baird demonstreeris Londonis esmakordselt televisiooni
1943 - toimus õhurünnak Tartule. Surma sai 18 ja haavata 13 tsiviilisikut
1944 - lõppes 900 päevane Leningradi Blokaad
1945 - marssisid punaväed Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse
1973 - sõlmiti Pariisi rahulepingud Vietnami sõja lõpetamiseks
1996 - hakatakse tähistama Holokausti Ohvrite Mälestuspäeva
1996 - vahetasid Kurb Karumõmm ja Väga Tõsine Isand sõrmuseid

Retrospektiiv.Kolimine

7 korda kolida olla sama, mis 1 kord põleda.
Nojah, mina olen oma teadliku elu jooksul kolinud 13 korda. Tegelikult 14 korda, aga esimese kolimise ajal olin ma veel imik ega mäleta sellest midagi. Nii et teoreetiliselt olen ma ka 2 korda paljaks põlenud. Praktiliselt vist on ainult üks kolimine suurema laastamise teinud.
Aga just enne seda kolimist- kui olin pool majapidamist hoole ja armastusega kokku pakkinud, mõtlesin, et näe 10. kolimine juba, tase hakkab poolprofessionaalseks minema ja juurdlesin, et kas üldse on vaja kaste vahepeal minema visata. Kastide saamine ja kogumine enne kolimist on ju omaette ooper- mitte iga kast ei sobi selleks. Mõnda sorti kaste on vaja vaid paar, kuid pahatihti on siis just selliseid saadaval. Aga see selleks.
See suure pauguga lõppenud "juubelikolimine" leidis kajastust ka sugulase reisipäevikus, kus on kirjas tema lugu meie riikidevahelisest kolimisperformance'ist.
Ühesõnaga, saime asjad autode peale- selektsioon oli tehtud, mida võtta, mida jätta, lehvitasime naabritele ja asusime üle 5000 kilomeetrisele rännakule, mis kujunes ... vaevalt 60 kilomeetriseks. Tsiteerin sugulase reisipäevikut: "Et midagi on tõsiselt korrast ära, hakkas tunduma siis, kui olime radikasse sisse kallanud 8 l vett! Kuna leket ei olnud näha, oli asi eriti imelik. Lõpuks sai paisupaak nõutud nivooni vedelikuga täidetud ning otsustasime sõitu jätkata. ..."Tossab nagu Jõgeva katlamaja", kõlas kommentaar läbi raadiosaatja Paulilt, kes sõitis bussi taga. Esimesel tõusul, u. 10 km pärast läks vesi jälle keema. Kahjuks polnud kohe võimalik teelt maha pöörata ja nii olime sunnitud sõitma veel mõne kilomeetri..."
Kui ka autoremonditöökojas vajalikku juppi ei leidunud, tundus et enam hullemaks minna ei saa...
Selle sekelduse pärast olime mingil hetkel teel autovaruosade kauplusse ja tagasiteel sattusime ummikusse. Ummikus törtsutasime 15-20 km/h umbes pool tundi, jõngermannid muutusid rahutuks ja mingil hetkel pöörasime Väga Tõsise Isandaga mõlemad paariks sekundiks pea nende suunas. Sellest piisas.
Järgmisel hetkel käis hele laks, tagaklaasilt lendasid asjad ette, lapsed hakkasid nutma ja ees valendas auto kapott. Taha vaadates nägin ainult, et Tanska üht silma polnud enam näha- vasakust kulmust allpool oli nägu lihtsalt verd täis.
Mingi auto pidas kinni, sealt jooksis meie juurde keegi mees, kes seletas, et ta on laste traumadele spetsialiseerunud arst- üsna ruttu oli nägu enam-vähem puhastatud, ja olukord hinnatud, kiirabi kutsutud (vedas neegritel! - mõtlen täna rahulolevalt). Too arst jäi meie juurde kuni kiirabi saabumiseni, jagas neilegi veel juhiseid ja hopp! - olimegi teel mingi haigla poole kuskil võõras linnas. Meelde jäid veel teiste laste ehmunud kahvatud näod, halisemine ja käte sirutamine minu järgi, ning politseiga seletav mees (politsei oli muide kohapeal juba olemas, mingi pauk oli samas kohas käinud pool tundi enne meid). Haiglas taipasin vaid haava kinniõmblemise ajal helistada tuttavale ja paluda tal maanteelt Väga Tõsine Isand ja jõngermannid üles otsida, muidu olin pärast pauku nii mõmm kui veel olla saab- isegi seda ei teadnud kus ma ise asun.
Põhimõtteliselt jõudis sellega meie kolimisperformance ka sisulise lõpuni.
Eks edasi läks ka, aga pigem stiilis "trumm läinud, läevad pulgad ka".
Lõpuks kohale jõudes olime kenasti paljad nigu püksinööbid. Aga eks me olime ju 3 kolimist põlemisele võlgu ka juba!
UQQJJKBD

Retrospektiiv. Kosmos

Pakun, et see oli 1980.aasta jaanuari algul, kohe peale uusaastat.
Olime vennaga õues, kui äkki märkasime hange tekkinud uut puud. See oli kuusk! Asusime puukest uurima, olles 6 aastane, uskusin esialgu siiralt, et see on sinna võluväel üleöö kasvanud. Vend oli märksa pragmaatilisem ja tõmbas kuusekese hangest välja, näitamaks et sel puuduvad juured. Kuni me ülipõneva asja üle arutlesime ja vaidlesime tulid meile ligi 4 pioneeri ja krabasid meil kasukaist kinni. Eks nad seletasid ka ja karjusid midagi meile, kuid kuna me oma vanuse tõttu vene keelt veel ei osanud, siis ei jäänud muud üle, kui lasta end kaasa tirida. Pika rabelemise peale maandusime lähedal olevas vene koolis, mingi tädikese kabinetis. Tädike oli ka kuri ja karjus meile midagi, viimaks siiski, nähes meie üsna rumalaid nägusid, pressis ta läbi hammaste "tjeljefoon, emma" ja lükkas meie poole sulepea ja paberi. Vend oskas kodutelefoni kirja panna ja sellega oli asi meie jaoks ühel pool.
Lidusime koju emale kaebama, tema arvas et ajab kasuka selga ja läheb sinna vene kooli vaatama, mis siis et vaheaeg. Kuid vaevalt oli ta salli kaela saanud kui telefon helises. Algul ema kuulas, ja siis hakkas irooniliselt naerma ja siis järsku vene keeles karjuma ning virutas toru hargile. Meile ütles ainult, et too vene tädi helistas kuid kõik on korras. Alles hiljem, kui vanaema läbi astus, tuli välja, milles asi oli olnud.
Keegi kuri inimene oli öösel maha saaginud/raiunud mõned kuusekesed kino Kosmose juurest. Tädike koolist oli rahvamalevlane ja kooli õppealajuhataja, tema oli ka saanud info kuuskede kadumisest kino juurest ja omakorda pöördus kooli pioneeriaktivistide poole, et läbi kammida kogu ümbrus. Nemad tabasid siis meid asitõendiga ja pidasid süüdlaseks. Isegi too rahvamalevlasest tädike kujutas ette, kuidas meie vennaga hiilisime öösel kodust välja, kirved õlal, ja tegime oma laastamistööd- nii ta oma kahtlustest meie emale rääkinud oli.
Oli ju ikkagi 1980's aasta, olümpia-aasta ja kõrgendatud tähelepanu ning valmisolek ei olnud Suure Venna jaoks küllap kellegi suhtes ülearune. UQQJJKBD

Üks väike laul oli rannas maas

Üks väike laul oli rannas maas,
Rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas
Keset merikarpe ja adru.
Üks väike laul oli rannas maas,
Rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas
Täna hommikul peale sadu.
Ja oli sel laulul üks ainuke
Meremaigune värsinarmas:
Sina, sina oled mu ainuke,
Surmatunnini armas.

Ellen Niit /1965/

Üks laul, mida lapsed mulle täna meelde tuletasid

ja mida neile kunagi unelauluks laulsin :)

Algus

Alguses oli sõprus ja töötamine koos.
Alguses olid pikad jutuajamised ja andunud kuulamine.
Alguses oli suvi ja kaks inimest.
Aga...
Alguses tundusid mõned asjad ja omadused häirivad.
Alguses tulid ka esimesed solvumised ja lahkhelid.
Nagu meil kõigil.
Abiellusime ja peale seda oleme läbi käinud paksust ja vedelast ja vasktorudest.
Paar korda oleme alustanud oma elu nullist- materiaalses mõttes, korra aga emotsionaalses mõttes.
Kuni jõudsime tänasesse aega ja ruumi.
Tänases ajas on omad mured ja rõõmud, väsimus ja tüdimus.
Tänases ruumis on tüütud pisiasjad.
Täna on ka täpselt selged usalduse piirid.
Kui abielu oleks kinnistu, oleks ta tänaseks välja mõõdetud.
Täna tundub, et sellest maatükistei saa kunagi ilusat aeda.

Murfoloogia

• Mehe elus on esikohal tema isiklikud asjad. Perekond ja kodu ei kuulu ilmtingimata mehe isiklike asjade hulka.
• Kui te aitate sõpra hädas, meenute te talle kindlasti - järgmine kord, kui ta hädas on.
• Keerulistel probleemidel on lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused.
• Inimesel ei ole probleemi, kuni ta end mugavalt tunneb. Kui selgitada inimesele probleemi olemust, ei ole see kunagi tema, vaid sinu probleem.
• Inimese jaoks pole miski võimatu, kui ta ei pea seda ise tegema.
• Inimene komistab aeg-ajalt tõe otsa, kuid enamasti tõuseb ta, ja jätkab oma teed.
• Igale tegevusele leidub kriitika.
• Hämmastav, kui palju aega kulub selle lõpetamiseks, mille kallal te ei tööta.
• Fakt on tahkestunud arvamus. Faktid võivad nõrgeneda äärmise kuumuse ja surve all. Tõde on elastne.
• Eksida on inimlik - süüdistada selles kedagi teist on veel inimlikum.