Laev tõstetud purjedega

Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.


Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.


Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?


Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja.
/D.Kareva/

Ei jõua kirjutada puhtandit

Ei jõua kirjutada puhtandit

me selles elus.

Nagu on, nii jääb

see paranduste mitmekordne räga.

   

Ei, silm ei seleta,

mis süda näeb.

   

Ja viimast selgust

ära igatsegi ---

see puudub elavas.

   

Vaid puudutus,

pelk värin, aimus

aimulisest imest

   

saab hinguse

su surelikus suus.

/Doris Kareva/

Eluhelbed

Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.

/Betti Alver/

---

Ma ütlesin sulle et maailm pole maailm
sa ei uskunud mind ja põlgasid täringud

Ma keelsin sind magamast tuulevaikuses
kuid sulle oli pehme ulmatu une tolm

Ma kuulutin ette su esimest surma
sa naersid mulle näkku veel pärast teist

Nüüd põleb su laubal pöörleb su soontes
häbi olla suudelnd seda mida ei ole

Nüüd hüüad sa tagasi kriidisel kisal
pilte mida sa küllalt ei usaldand

Nüüd tead sa et loobumus ning lõbu
on käärid mis lõikavad su pooleks

Ilmar Laaban

Ühele hullule

Sa tulid siia kurja tähe all,
et palju ihata ja surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su oma see, mis ammu raisat.

Mis läheb sulle korda veel
maailma mesilaslik tarkus,
mis teeb see meega, kelle keel
liig raskes magususes parkus?
Su vaimu tume rooste sööb,
käed kerjat koorikuist ei põrku,
kuid relv, mis sinu rinda lööb,
lööb võitmatusse hõbevõrku.

Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik - 
ei, selleks piinasid ei jatku!
Ma tean, sind rabaks pikselöök,
kui saaksid ahelaist kord vabaks,
sest muidu nagu leekiv mõõk
su mõte välku ennast tabaks!

/Betti Alver/

no comments

Oma viimasesse kolmandikku astuv suvi on ilmselt üks neist kummalistest perioodidest, mis minu ellu aeg-ajalt laekuvad. Mitmed perekondlikud ja mitte niiväga perekondlikud sündmused on segadust tekitanud:

1. Tädi ootamatu ja üliraske haigestumine ja sellega seonduv teadmatus ja lootusetusetunne.
2. Vanaema ealine muutumine ... muutumine justkui kellekski teiseks, mis on üsna kurnav olnud minu emale, aga ka mulle.
3. Väga Tõsise Isanda otsus võtta vabalt (otsus ja töölt lahkumine sündisid küll hulka aega varem).
4. Ideed igasuguste ettevõtmiste osas ja huvitavad pakkumised siit ja sealt
5. Lisaks varaste öine külaskäik - mis polnud nende vaatevinklist võttes küll asjatu, saagina viidi kaasa Väga Tõsise Isanda jalgratas. 

Muidu on olnud rahulik- lapsed elavad oma elu. Ise olen metsas käinud, seeni juba on, aga mustikad on sel aastal kribud.
Aga elu läheb edasi...
***
Minu armas tädi asus igavikulisele rännakule 06.08.2010

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.

/A.Suuman/

Muuda ennast

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm, paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Hando Runnel

Tagasi mõeldes endisele tööelule

Masininimesi ruttab.
Ei tohi naerda,
ei taha nutta.
Rutatakse valikuta.
Astud siia, sattud mutta,
astud sinna, sattud tõrva,
liugled ladusalt pigisse,
porisse pikali libised.
Oled vooluse kaasa viia.
Kuhugi kõrvale pole minna.
Oh, seda hüvasoovlikku mõrva!
UQQJJKBD
/A.Alliksaar/

Kuidas Öösorr Väga Tõsise Isanda kinni püüdis

Mõned nädalad tagasi astus Väga Tõsine Isand läbi ühest plaadipoest. Ta oli jahtimas ilmselt mõnd DVD-d, sest Väga Tõsine Isand on suur filmisõber. Poes mänginud muusika, mis Väga Tõsise Isanda kõrvu kikitama pani ja kuni ta sobivat DVD-d otsis, koguni niiväga meeldima hakkas, et Väga Tõsine Isand midagi väga tavatut ette võttis. Ta ostis poes mänginud CD ära ja mina mõtlesin, et kuhu küll nüüd peab märgi maha tegema- nii erandlik oli see :)
Plaadil on muusika ansamblilt Öösorr.
Aga kribin siia üles sama plaadi pealt ühe laulu sõnad Väga Tõsise Isanda auks:

Unistaja
P.Öövel

Olen jumal, kuid keegi ei usu.
Olen õnnelik, kuid mul ei vea.
Olen päike mis iial ei paista.
Olen sina, kuid sina ei tea.

Olen keskaja viimane rüütel.
Olen lahingus viimane laip.
Olen näidend, mis lõppenud äsja.
Olen tikitud pärsia vaip.

Miks ei usu mind kogunend massid?
Saalist seiravad vihased näod.
Minu enesekindluse seina.
Nii tekivad tohutud praod...
...tohutud praod.

Olen taevas, kus liiguvad pilved.
Olen laul, millel veel pole viit.
Olen keegi, kes saabund on kaugelt.
Olen karikas viimane piisk.

Olen aed, mis on kasvanud rohtu.
Olen majakas näitamas teed.
Olen paar, kes enam ei kohtu.
Olen jõgedes voolavad veed.

Olen taevasse suunatud kosmoselaev.
Olen ilus ja aus ja hea.
Olen see, kelle koht pole kunagi siin.
Olen purjus ja muud ma ei tea.

Olen mees, kes on tõtanud tundmatuid teid.
Olen tuli, mis kustunud ammu.
Olen jälitand ingleid ja püüdnudki neid.
Äkki ärkan ja kiirendan sammu.
UQQJJKBD

Sinu hingel on tiivad (fragment)

Kes eland maailmas
ja kiitleb, et hing tal ikka on selge kui peegel,
et tundmuste tormi
ja kirgede mässu
ja kiusatust,
kahtlemist tema ei tunne,
et iial endaga
valusat võitlust
veel võidelnud pole;
kes seisab nii vagalt
ja kõrgilt
ja kiviselt-kindlalt
kõikide vooruste kõrguses:
ei teda mina usalda,
ei tema sõprust ma soovi.

Sest tema hing on
kas jõuetu
vaene ja tühi kui kõrb,
kui põld, mis kehv,
mis lopsakaid taimi ei kanna,
kui vesi, mis madal,
mis tormis ei tõuse, ei koha,
ei tõtta, ei rutta,
mil suurust, ei sügavust,
elu ning rikkust ei ole;
või tema on variser,
kel kõned kaunid,
kuid süda nii väär!
Ei teda mina usalda,
Ei tema sõprust ma soovi.
***
Kel süda on põues kui tuleleek,
hing nagu lainetav meri,
kel vaim on vägev,
kel vaba on meel,
kes inimestest ei hooli:
kui s e e läheb sõtta endaga
ja hakkab valusasti võitlema,
siis halasta, Jumal, ise!
Sest taevas ja põrgu on heitlemas sääl,
on heitlemas elu ja surma pääl',
sääl rahu, ei lepingut pole!
Jah- tema s a a b võitu enesest,
Ta'i kartnud, ei kahelnud enda eest-
ja seisab siis kõrgel- nii üksi...
Ta vaimuvahvust ma kummardan,
ta hingesuurust ma imestan!
Ta südant kes suudab mõista!

Anna Haava /1906/

Üks väike laul oli rannas maas

Üks väike laul oli rannas maas,
Rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas
Keset merikarpe ja adru.
Üks väike laul oli rannas maas,
Rannas maas, rannas maas.
Üks väike laul oli rannas maas
Täna hommikul peale sadu.
Ja oli sel laulul üks ainuke
Meremaigune värsinarmas:
Sina, sina oled mu ainuke,
Surmatunnini armas.

Ellen Niit /1965/

Üks laul, mida lapsed mulle täna meelde tuletasid

ja mida neile kunagi unelauluks laulsin :)