7 korda kolida olla sama, mis 1 kord põleda.Nojah, mina olen oma teadliku elu jooksul kolinud 13 korda. Tegelikult 14 korda, aga esimese kolimise ajal olin ma veel imik ega mäleta sellest midagi. Nii et teoreetiliselt olen ma ka 2 korda paljaks põlenud. Praktiliselt vist on ainult üks kolimine suurema laastamise teinud.
Aga just enne seda kolimist- kui olin pool majapidamist hoole ja armastusega kokku pakkinud, mõtlesin, et näe 10. kolimine juba, tase hakkab poolprofessionaalseks minema ja juurdlesin, et kas üldse on vaja kaste vahepeal minema visata. Kastide saamine ja kogumine enne kolimist on ju omaette ooper- mitte iga kast ei sobi selleks. Mõnda sorti kaste on vaja vaid paar, kuid pahatihti on siis just selliseid saadaval. Aga see selleks.
See suure pauguga lõppenud "juubelikolimine" leidis kajastust ka sugulase reisipäevikus, kus on kirjas tema lugu meie riikidevahelisest kolimisperformance'ist.
Ühesõnaga, saime asjad autode peale- selektsioon oli tehtud, mida võtta, mida jätta, lehvitasime naabritele ja asusime üle 5000 kilomeetrisele rännakule, mis kujunes ... vaevalt 60 kilomeetriseks. Tsiteerin sugulase reisipäevikut: "Et midagi on tõsiselt korrast ära, hakkas tunduma siis, kui olime radikasse sisse kallanud 8 l vett! Kuna leket ei olnud näha, oli asi eriti imelik. Lõpuks sai paisupaak nõutud nivooni vedelikuga täidetud ning otsustasime sõitu jätkata. ..."Tossab nagu Jõgeva katlamaja", kõlas kommentaar läbi raadiosaatja Paulilt, kes sõitis bussi taga. Esimesel tõusul, u. 10 km pärast läks vesi jälle keema. Kahjuks polnud kohe võimalik teelt maha pöörata ja nii olime sunnitud sõitma veel mõne kilomeetri..."
Kui ka autoremonditöökojas vajalikku juppi ei leidunud, tundus et enam hullemaks minna ei saa...
Selle sekelduse pärast olime mingil hetkel teel autovaruosade kauplusse ja tagasiteel sattusime ummikusse. Ummikus törtsutasime 15-20 km/h umbes pool tundi, jõngermannid muutusid rahutuks ja mingil hetkel pöörasime Väga Tõsise Isandaga mõlemad paariks sekundiks pea nende suunas. Sellest piisas.
Järgmisel hetkel käis hele laks, tagaklaasilt lendasid asjad ette, lapsed hakkasid nutma ja ees valendas auto kapott. Taha vaadates nägin ainult, et Tanska üht silma polnud enam näha- vasakust kulmust allpool oli nägu lihtsalt verd täis.
Mingi auto pidas kinni, sealt jooksis meie juurde keegi mees, kes seletas, et ta on laste traumadele spetsialiseerunud arst- üsna ruttu oli nägu enam-vähem puhastatud, ja olukord hinnatud, kiirabi kutsutud (vedas neegritel! - mõtlen täna rahulolevalt). Too arst jäi meie juurde kuni kiirabi saabumiseni, jagas neilegi veel juhiseid ja hopp! - olimegi teel mingi haigla poole kuskil võõras linnas. Meelde jäid veel teiste laste ehmunud kahvatud näod, halisemine ja käte sirutamine minu järgi, ning politseiga seletav mees (politsei oli muide kohapeal juba olemas, mingi pauk oli samas kohas käinud pool tundi enne meid). Haiglas taipasin vaid haava kinniõmblemise ajal helistada tuttavale ja paluda tal maanteelt Väga Tõsine Isand ja jõngermannid üles otsida, muidu olin pärast pauku nii mõmm kui veel olla saab- isegi seda ei teadnud kus ma ise asun.
Põhimõtteliselt jõudis sellega meie kolimisperformance ka sisulise lõpuni.
Eks edasi läks ka, aga pigem stiilis "trumm läinud, läevad pulgad ka".
Lõpuks kohale jõudes olime kenasti paljad nigu püksinööbid. Aga eks me olime ju 3 kolimist põlemisele võlgu ka juba!
UQQJJKBD
Kogu seda mitu nädalat/kuud kestnud kolimise epopöad kõrvalt näha-kuulda oli samuti jube - ma pole aastaid sellises hullus stresis olnud, kui siis. Praegu tagasi mõeldes oli see autoõnnetus ikkagi õnnelik - lastearst juhtus kohe juures olema, samuti politsei. Ja keegi õnneks päris suurt traumat ei saanud.
VastaKustutaTeine närveerimise koht oli siis, kui Paul läbi Euroopa üksinda mitu päeva järjest hullus lumetormis siiapoole sõitis ja vahepeal "liinilt" kadus. Aga kui Paul vana aasta viimase päeva hommikul lõpuks elusalt ja tervelt kohale saabus, siis õnnelikumat vana-aasta õhtut, kus terve suurpere tegelikult üldse esimest korda koos oli (ka vanaisa ja vanaema!) polnud mul ju varem olnudki! :)
Sellest alates mulle neid perepidusid korraldada meeldibki. Ei tea ju kunagi, kui kaua selliseid ühisolemisi korraldada saab. Vanadus teeb oma töö, noortele on tänapäeval terve maalim lahti ja ei tea iial, millisel hetkel kuhugi teise maalima otsa minema lennatakse...
Oled igatahes uskumatult tragi olnud (ka Paul muidugi) ja hulludest olukordadest kenasti välja tulnud. Mu tuttavad imestasid suu lahti, kui kuulsid, et vaevalt kahe nädalaga said Sa Tallinnas, kus hullud lasteaiajärjekorrad, lapsed lasteaeda, sobivas kohas korteri renditud ja ka oma endise töökoha tagasi. Seda kõike annab järele teha! :D
ema