"Kust tuul, sealt meel" on ütelus. Aga kustpoolt see tuul siis puhub?
Olen viimati mõelnud, et peale väliste tuulutajate on meil olemas ka sisemine tuul, mis pöörab meie meelt.
Olen püüdnud oma sisemist tuult kuulata ja mõndagi huvitavat teada saanud. Tänaseks leiuks oli, et kui tunnen end ebamugavalt, siis hakkan askeldama - näiteks midagi korrastama. Eelnevalt sain teada, et mulle tegelikult ei meeldigi mõningad asjad ja tegevused. Pigem olen nendega tegelenud seni kusagilt väljast sisse imbunud teadmisest, et NEED ON HEAD ASJAD ja SEE MEELDIB KÕIGILE. No heakene küll, kui meeldib siis meeldib kõigile ... teistele.
Mõni huvitav vihje tuleb unenäoga. Ma ei pea silmas unenägude seletaja stiili, et kui näed unes ahvi, siis see tähendab, et oled edev. Rohkem pean silmas seda, milline on unenäos nähtuga kaasnev emotsioon.
Unenäos mängitakse tihti ümber päriselu sündmused, seejuures neid pea peale pöörates. Kui stoori meeles, siis võib seda hommikul kohvi kõrvale mõnuga lahata. Vahel võib uneinimeste rollid vahetada. Ühe unenäoga kaasnes jube ärritus ja frustratsioon, aga peale mõtisklemist sain aru, et mitte mulle ei tehta nii - ma käitun päriselus ise endaga selliselt.
Uni ise oli lühidalt järgmine: kooli sööklas tahtsin osta saia, aga mulle öeldi mitu korda, et minu jaoks pole aega, need saiad ei ole minule jne. Kui lõpuks kurjaks sain, siis visati üks saiake otse letile (ilma taldriku v pakendita). Ärkasin ka vihase tundega, millele järgnes siis pikem mõtisklus ja järeldus, et ma ju jätangi end lubamatult sageli kõige viimaseks. Küllap mingi osa minust leidis sellise teguviisi siis õige inetu olevat.
Huvitav on aeg-ajalt kuulatada sisemist tuult, vähemalt annab see märku, kui pilved hakkavad kogunema...
