no comments

Oma viimasesse kolmandikku astuv suvi on ilmselt üks neist kummalistest perioodidest, mis minu ellu aeg-ajalt laekuvad. Mitmed perekondlikud ja mitte niiväga perekondlikud sündmused on segadust tekitanud:

1. Tädi ootamatu ja üliraske haigestumine ja sellega seonduv teadmatus ja lootusetusetunne.
2. Vanaema ealine muutumine ... muutumine justkui kellekski teiseks, mis on üsna kurnav olnud minu emale, aga ka mulle.
3. Väga Tõsise Isanda otsus võtta vabalt (otsus ja töölt lahkumine sündisid küll hulka aega varem).
4. Ideed igasuguste ettevõtmiste osas ja huvitavad pakkumised siit ja sealt
5. Lisaks varaste öine külaskäik - mis polnud nende vaatevinklist võttes küll asjatu, saagina viidi kaasa Väga Tõsise Isanda jalgratas. 

Muidu on olnud rahulik- lapsed elavad oma elu. Ise olen metsas käinud, seeni juba on, aga mustikad on sel aastal kribud.
Aga elu läheb edasi...
***
Minu armas tädi asus igavikulisele rännakule 06.08.2010

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.

/A.Suuman/