Sinu hingel on tiivad (fragment)

Kes eland maailmas
ja kiitleb, et hing tal ikka on selge kui peegel,
et tundmuste tormi
ja kirgede mässu
ja kiusatust,
kahtlemist tema ei tunne,
et iial endaga
valusat võitlust
veel võidelnud pole;
kes seisab nii vagalt
ja kõrgilt
ja kiviselt-kindlalt
kõikide vooruste kõrguses:
ei teda mina usalda,
ei tema sõprust ma soovi.

Sest tema hing on
kas jõuetu
vaene ja tühi kui kõrb,
kui põld, mis kehv,
mis lopsakaid taimi ei kanna,
kui vesi, mis madal,
mis tormis ei tõuse, ei koha,
ei tõtta, ei rutta,
mil suurust, ei sügavust,
elu ning rikkust ei ole;
või tema on variser,
kel kõned kaunid,
kuid süda nii väär!
Ei teda mina usalda,
Ei tema sõprust ma soovi.
***
Kel süda on põues kui tuleleek,
hing nagu lainetav meri,
kel vaim on vägev,
kel vaba on meel,
kes inimestest ei hooli:
kui s e e läheb sõtta endaga
ja hakkab valusasti võitlema,
siis halasta, Jumal, ise!
Sest taevas ja põrgu on heitlemas sääl,
on heitlemas elu ja surma pääl',
sääl rahu, ei lepingut pole!
Jah- tema s a a b võitu enesest,
Ta'i kartnud, ei kahelnud enda eest-
ja seisab siis kõrgel- nii üksi...
Ta vaimuvahvust ma kummardan,
ta hingesuurust ma imestan!
Ta südant kes suudab mõista!

Anna Haava /1906/