Sa tulid siia kurja tähe all,
et palju ihata ja surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su oma see, mis ammu raisat.
Mis läheb sulle korda veel
maailma mesilaslik tarkus,
mis teeb see meega, kelle keel
liig raskes magususes parkus?
Su vaimu tume rooste sööb,
käed kerjat koorikuist ei põrku,
kuid relv, mis sinu rinda lööb,
lööb võitmatusse hõbevõrku.
Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik -
ei, selleks piinasid ei jatku!
Ma tean, sind rabaks pikselöök,
kui saaksid ahelaist kord vabaks,
sest muidu nagu leekiv mõõk
su mõte välku ennast tabaks!
/Betti Alver/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar