Jõngermannid

Viimastel nädalatel ei olegi suurt kirjutanud. Peresisesi on olnud kõvasti teemaks jõngermannid- kellel õppimine, kellel teiste kiusamine ja suhtumine, kellel ohjeldamatu kunstikirg, mis kohati riiete lõikumises väljendub. Ühesõnaga igav pole hakanud.

Ühe lapse pärast käis mees koolis - ise läks, kuna huvitas tema edasijõudmine võõrkeeles. Kohtumise võib kokku võtta sõnadega "ära sitta torgi, läheb veel haisema". Miks? Sest ta sai seal õpetaja käes pahmaka sõimu- laps on laisk ja loll ja üldse on "tema rong juba esimesest septembrist alates läinud".

Õnneks tuli ka klassijuhataja kohtumisele ja andis siiski konstruktiivsemat tagasisidet, millega midagi pihta ka on hakata. Mis seal salata, rääkisime antud teemal ka noormehega kodus ja praegu on ta õnneks rohkem pingutama hakanud. Võõrkeeleõpetajaga pole rohkem mingit isu kohtuda- usun, et hoopis kontaktide minimiseerimine temaga ja mõnevõrra tihedam suhtlus klassijuhatajaga mõjub tunduvalt paremini.

Samal ajal leidis teine jõmm, et teda on segama hakanud tema 2 nädalat tagasi juuksuris lõigatud soeng. Mõeldud-tehtud, võttis siis juukselõikusmasina ja lasi sellega naha lähedalt otse üles. Tulemus? Kahtlemata teeks see au teatud ajastu punkjuuksurile. Korrigeerima ma tulemust ei hakanud, kuigi oli jube tahtmine pea üldse kaalikaks ajada.

Sama jõmmiga on meil viimati teemaks olnud tema suhtumine meie poolt esitatud palvetesse (näiteks õppida, või midagi teha vms). Suhtumine väljendub totaalses ignorantsis või mis veel halvem- kõveras muiges ja itsitamises. Ilmselt näitab see minu jõuetust, aga minu tunded on: AAAARRRGGHHHHH!!!! Veel uskumatum on, et pärast paari tõsist jutuajamist ja lubadusi end parandada ei ole olulisi paranemise märke veel näha. Kusjuures suhtumine levib ka teistele lastele. Olen jutuajamised püüdnud konstruktiivselt läbi viia- nö. down to the point. Aga mis teha, tänaseks olin ma ikka täiesti pissed ja võtsin kasutusele esivanematelt õpitud äärmiselt vastikud meetmed. Meenutasin jõngermannidele, et kuna nemad suhtuvad meie ühisellu pragmaatiliselt (Mis mina sellest saan? Miks mina? jne), siis ka minu lähenemine on edaspidi puhtpragmaatiline. Teen nende heaks niipalju kui seadus minult nõuab. Kusjuures, kusagil pole kirjas, et nad PEAVAD maiustusi saama, või ringides käima või veel midagi. Mind huvitab siiralt, kas sellest kõigest võiks abi olla. Mõtlema nad igatahes jäid.

Kõige väiksem arendas oma kustihuvi oma riideid katki lõikudes. Kui temalt küsisin, miks ta seda veel tegi, siis ütles ta mulle üsna lihtsalt: "aga mul polnud paberit".

Ei ole vaja olla Ansip, et haarata peast ja hüüda: "Tule taevas appi!"

Side lõpp.