Trill-trall

Nonii, viimasest sissekandest on möödunud kohutavalt palju päevi, millesse mahtusid kontsert, pubikülastus, lumetorm, mõned tordid ja üks piinlik avastus, samuti on lapsed tõbised olnud ja terveks saanud.
Kontsert oli lahe, pärast käisime linna mööda ringi ja otsisime kohta kuhu korraks maha istuda- kanäe, ei leidnudki. Mõnes kohas oli rahvas ja muss imelikud, teisal õhkkond suurepärane ja hinnad mõistlikud, aga ühtki vaba kohta ei leidunud ja mõni koht oli lihtsalt kirves. Lõpuks hakkas mul sellest käimisest nii külm, et ma lausa ära väsisin, haigutama hakkasin ja lõpuks ainult koju tahtsin. Bussis loksudes aga hakkas hinges kirvendama- ikkagi tahtsin veel kuskile mõnusasse kohta sisse astuda ja ilusa talveõhtu ja külmatunde puhul ühe hõõgveinigi võtta. Nojah ja siis hüppasime poolel teel koju bussilt maha ja astusime sisse pubisse, mida juba ammu olin tee ääres näinud. Huvitav kogemus oli- elu käis, kõrtsimuusik laulis ja rahvas- samasugused keskikka jõudnud inimesed- tantsis. Kohe oli näha, kes omal ajal kõva diskopepu olnud! Igal juhul oli lahe neid inimesi vaadata. Me ise kõvad tantsuinimesed ei ole, kui "Rohelised aasad" ja "Besame mucho" panid meidki tagumikku kergitama. Hmm viimati juhtus selline asi vist 13 aasta eest?! Ühesõnaga tulema saime veinistena ja pisut peale viimase bussi minekut. Aga väga kena talveilm oli ja koju polnud nagunii enam pikk maa.
Tortidest ma parem pikalt ei räägi- väga imelik lugu küll nendega. Ühesõnaga jäi üks juubel tormi tõttu ära, tordid juubilarile viimata ja seega oli vaja ära süüa kokku vist 6 kg torte. Aga nii kui ootamatu ja kummaline küllakutse tuli, ei kõhelnud me hetkegi ja astusime terve perega tuisu kätte. Minna oli täitsa ok, aga tagasitulekuga läks nadilt, sest õhtul enam bussid ei liikunud enam korralikult. Pärast pikka-pikka ootamist, mis lastele palju rõõmu valmistas, otsustasime külma vältimiseks siiski jala koju minna. Uskumatu sumamine oli! Aga lõpp hea- kõik hea ja seega sai ka eelmine nädal välja juhatatud.