Noh selles mõttes, et lennuk tõepoolest lendas ja ei tulnud enne alla kui JFK lennujaamas. Ja sedgi plaanipärase maandumise raames.
Seega kurta ei tahaks.
Kuid 8 tundi nagu sissetehtud soolakurk tihedalt täistuubitud tünnis, see tekitas korraks masendust. Korraks selles mõttes, et kui meeleolu hakkas mõruks minema ja liigesed liikumatusest tuimaks, voolas järsku salongi meeldiv toidu lõhn. Tõsi see lõhn tuli business klassist, kuid siiski andis lootust, et mingi hetk hakkavad ka lihtrahva salongis vurama toidukärud ja pakuvad lihtsurelikule lihalikku lohutust tema mures ja masenduses. Ja nii see ka läks. Minu optimism polnud asjatu. Peab tunnistama, et see lohutus oli küll väga lühiajaline, kuid lohutus siiski.
Niisiis nagu ma juba oma muljetamise alguses kiiruga reetsin, siis lennuk lõpuks siiski maandus. Ja selle auks tuli taevast alla üks tihedamat sorti vihmasadu. Tõsi see sarnanes rohkem sellele, kui keegi vannitäie vett korraga alla kallaks. Paraku see vann oli ilmatuma suur sest kui ma 4 tundi hiljem hotelli jõudsin, voolas vesi endiselt.
Kuid ärgem rutakem ajast liiga palju ette. Nimelt minu suureks üllatuseks sujust Homeland Security Customs and Border protection check hästi. Isegi liigagi hästi, mis minu mürgitatud ajus
paranoia puhangu esile kutsus. Kõik need silme ette ujuvad pildid x-ray skanneritest, mis sind kogu aja skanneerivad ja lõputu hulk kaameraid ja monitore, mida jälgivad sajad silmapaari, mis iga sinu poolt hooletult tehtud liigutuse peale, saadavad vähemalt 27 hambuni relvastatud salaagenti sind murdma.
Aga nagu ma juba mõista andsin, siis midagi sellist ei juhtunud ja nii ma suundusin, teatud mõttes pettunult, lugage elevator'i juurde, et oma kohver kätte saada. Väike "lootus" siiski oli,
et äkki kohver on vähemalt 10 agendi põhjaliku kontrolli läbi teinud. Kuid ka siin tabas mind pettumus. Nii nagu ma selle kohvri olin Tallinnas ära andnud, nii see ka JFK lennujaama jõudis.
Ainus põnev vahejuhtum lennujaamas oli ainult siis, kui lennukilt maha tulles teatas tüdinenud afro-ameeriklase hääl, et finnairi lend AY007 pagasi saab elevator number 3 pealt kätte. Kuid peale 45 minutilist ootamist jäigi see elevaator tuimalt seisma ilma, et oleks kasvõi üheainsa kohvri nähtavale toonud. Siis kui pinge oli jõudmas tippu, nimelt mõned reisijad olid tülpinult maha istunud ja kujutasid endale ette, et nad nüüd magavad, teatas seesama hääl veelgi tüdinuma häälega, et pagasi saab kätte ikka elevaator nr 2 pealt. Ja oh seda imestust ja imetlust, need kohvrid vupsasid tõepoolest lindile ja hakkasid laisalt ringiratast käima. Huvitav oli see, et kuigu selle ajaga oli kogu lennukitäis rahvast seal lindi juures, et tunnistanud keegi neid esimesena tulnud kohvreid omaks.
Kuid siis juhtus midagi väga põnevat. Elevaator jäi seisma. Kusagilt maapõue sügavusest kostus summutatult "you son of a bitch - good is my witness that im going to kill you". Vau. Nähtavasti mingi Paco või Pedro oli elevaatori p...sse keeranud.
Kuid 45 min hiljem oli kohver käes ja ma olin täis indu linna peale lipata. Paraku selgus, et vahepeal oli ilm pimedaks keeranud ja vihma tuli hirmsas koguses, kui mitte rohkemgi veel.
Kole kiusatus oli võtta takso. Kuid siiski minu seikleja hing ei lasknud mul seda teha ja nii ma suundusingi AirTrain stationi poole. See on selline kummaline mehitamata elukas, mis veab lennujaamast tulnuid rongijaama ja vastupidi. Olin üllatunud, et see reis võttis 15 min aega. Ja seda asjaolu juures, et see juhita riistapuu sõitis päris kiiresti.
Igal juhul olin ma varsti rongijaamas ja suures segaduses, sest ei saanud aru kuhu ma minema pean. Leidsin ühe hindu, kes üritas mulle kõigepealt kõiksugu träni müüa. Ei tea, kas see oli minu ignorantsusest või ajalimiidist, mida tasus iga customeri peale raisata, aga varsti ta loobus. Kuid igaks juhuks jäi äraootavalt mulle otsa vaatama. Ma siis kasutasin hetke ja pärisin know-howd, kuidas Manhattanile pääseb. Ta oli lahkesti nõus seda minuga jagama.
Tuli välja, et see on lihtne. Istud metroosse ja sõidad nii kaua kuni see enam edasi sõita ei saa. Siis tuli maa peale kobida ja siis 10 minutit jala kõmpida kuni järgmise metroo peatuseni.Peab tõdema, et metroo süsteem on New Yorgis tõeliselt hästi välja ehitatud. Manhattanil näiteks pole sellist kohta kuhu metrooga ei saaks. Ja sai ka minu hotellini, mis kannab väga toredat nime Astor on Park.
See on Central Parki läänepoolses tagumises otsas asuv hotell, mis ei paista iseenesest mitte millegagi silma. Kuid kõrva küll. Nimelt tuppa sisenedes ja õndsalt pilgu voodile heites mõtteis juba ette nautides seda und mida ma kangesti nautida kavatsesin, hakkas järsku hirmsa plärina saatel õhukonditsioneer tööle.
See et seal AC on on täiesti õigustatud, sest õhutemperatuur on õhtuti 27-30 kraadi(celsiuse järgi)juures. Kuid plärina otstarbest ei saa ma oma lihtsameelsuses kuidagi aru. Tuli ka välja, et kui dušširuumi tuli põlema panna, hakkas ka ventilatsiooniventikas samasuguse jõleda plärinaga tööle. Äkki on see mingisugune kaitsemehhanism. Kuna hotell on Harlemile väga lähedal, siis võibolla tekitab see plärin afro-ameeriklastes hirmu ja õudu ja nad põgenevad paanikas. Mulle tundub see mõte päris reaalsena. Igal juhul pole ma hotelli ligiduses neid kohanud ja õudu ja paanikat tekitab see heli küll.
Kui AC saab nupust välja lülitada, siis minu sisemist kella jällegi ei saanud ja nii ma ärkasin nagu üks tubli eestimaalane kunagi kell 3 öösel ülesse. Tõenäoliselt eraldus minu suu kaudu paar roppu väljendit, mis mu olemist natukenegi paremaks tegi ja siis kobisin voodist välja. Olin maganud kõigest 4 tundi ja see ei tekkitanud optimismi ega õnne tunnet. Siis tuli meelde, et Kurb Karumõmm pani mulle südamele, et ma peaksin päevikut selle reisi kohta ja nii ma siis haarasin oma läpaka ja hakkasin muljetama. Nüüd olen juba paar tundi muljetanud ja kell on juba veerand 6 hommikul.
See on tegelikult suurepärane võimalus dušši alla kerida ja üritada endale inimese olemine tekitada. Kui peaks täna öösel ka ebainimlikul kellaajal ärkama, siis annan teada kuidas mul Esmaspäev kulges.
Seniks over and out.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar