Läksin Wall Street’ile et tööle ruttavaid börsihaisid pildistada. Endiselt oli tänav ülesse küntud. Tundsin mõninga mööduja käest huvi, et kaua see Wall Street juba remondis on. Paraku ei mõistnud mulle keegi midagi konkreetset öelda. Kes teatas, et see tänav tundub alati remondis olema ja üks teine särklipslane teatas, et see on alles paar nädalat ülesse küntud olnud. Mingi veemagistral oli katki läinud, aga ta ei ole päris kindel. Keegi naljahammas teatas, et valitsus otsib pomme, mille tulnukad olla Manhattanile sokutanud. Kuna tundus, et selle selliga saab vandenõu teooriaid aretada, siis küsisin kohe, mis ta arvab 9/11 toimunust. Ta vaatas mulle väga pikalt otsa ja teatas, et kas ma olen loll või ainult teesklen seda. Kui ma pärisin tema arvamuse põhjust, siis teatas ta pikalt mõtlematta, et loomulikult tegid seda tulnukad. Ma igaks juhuks täpsustasin üle, kas ta peab silmas tulnukaid lähis-idast, siis ta vaatas juba väga lootusetu pilguga ja teatas, et ma olen ikka püsti loll. "The space aliens of course" vuristas ta kiiresti ja siis tegi minekut. Piinlik oli kas teate. Mõtlesin veel, et pagan nüüd tegin küll eestimaalastele häbi. Aga kuna ma ei jõudnud ennast talle tutvustada, siis vast polnud sellest lugu. Igal juhul jälle ühe huvitava fakti võrra rikkam, asusin Broadway poole teele. Teepeal veel otsisin Starbucks-i või muud kohta, kust saaks kohvi osta, sest see kohvi, mida pakuti Jack Mortoni offices oli ikka puhta mürk.
Loengupäev oli nagu ikka, põhjalik ja hästi ettevalmistatud. Meie instruktor Carlos seisis klassi ees ja jagas meiega kõike, mida ta asjast teab. Ja seda oli palju. Ta oli töötanud 32 aastat IBM jaoks ja nüüd tegeles koolitamisega.
Lõuna paiku küsis, et kuhu ma tahaksin seekord sööma minna. Ma teatasin, et olen valmis ettepanekuteks. Ta arvas et äkki ikka ei maksa, sest eelmine kord kui käisime tema poolt pakutud kuuba söögikohas võtis mul põhja lahti. Ma arvasin, et see polnud kindlasti kuuba toidust, vaid sellest jõledast küpsisest, mille ma vending machine'st olin ostnud. Seepeale teatas Carlos, et „cuban it is then”. „Why not” arvasin mina ja Jordaaniast pärit Ray teatas, et temale kuuba köök väga meeldib.
Seekord olime sattunud Sophies Cuban Cusinesse natuke enne Wall Streeti börsihaisid ja seega saime valida laua kuhu istuda. Otsustasin demonstreerida oma suurt asjatundlikust Kuuba köögi asjus ja teatasin ettekandjale et „un milanesa con arroz i alubias” st. praetud kanafile riisi ja ubadega. Ettekandja oli silmnähtavalt meelitatud, et üks kahvanäost gringo ei pidanud paljuks tema emakeeles tellida. See oli smuud muuv, sest peale toidu tellimist tõi ettekandja meile lauale veel n.ö. desserdiks praetud banaanid ja teatas, et see on maja kulul. Ray palus selle peale, et ma talle selle lause paberile kirjutaks, kui see toob endaga kaasa free treat'i.
Carlos vaid teatas ilmse rahulolematusega, et millegi pärast ei anna keegi talle midagi tasuta, kui ta hispaania keeles tellib.
Toit oli vapustavalt lihtne ja väga maitsev. Kuigi usun, et selle asutuse püsikliendina oleks minu nädalane kaalu tõus umber 10 kg.
Peale lõunasööki lasin Carlosel endast ühe pildi teha, et oleks mind ka näha piltidel. Carlos arvas, et äkki teeks ühe kiire lavastuse. Nimelt lähenes meile üks grupp politseinikke ja ta palus, et need politseinikud võtaksid oma kumminuiad ja teeksid nagu nad peksaksid mind ja mina oleksin nägupidi asfaldil. Politseinikele meeldis see osa, kus nad mind peksavad, aga pildistamise idee neile ei meeldinud. Nad küll pakkusid, et nad võiksid parr võmmu kumminuiaga meile virutada, aga me tänasine neid lahkelt ja läksime pettunult tagasi Jack Mortonisse.
Minu viimane koolituse päev lõppes varem, kui algselt planeeritud oli. Olime ettenähtud materjali kiiremini läbi saanud, sest meid oli klassis ainult 2 kuulajat ja seetõttu ei tekkinud palju diskussioone või küsimusi nagu tavaliselt suurearvulise kuulajaskonna puhul.
See iseenesest tähendas seda, et olin "oma käsutusse" saanud ekstra 2 tundi, milled otsustasin Midtown'is veeta(Manhattani keskosa). Ma polnud enne sinna kanti sattunud ja tahtsin ringi vaadata, kas saaksin „Mamma Mia” muusikali vaatama minna või kuhugi jazzu klubisse sisse trügida. Paraku oli see vaid rumal uitmõte, sest tõenäosus, et sa saad kuhugi etendusele või kontserdile lihtsalt sinna minnes ja pilet ostes, ülimalt väike.
Seega tuli lihtsalt mööda poode kolada ja vaadata mida kõike saaks osta, kui vaid piisavalt raha oleks. Suurest pettumusest sõin ühe ilmatuma suure pizza ära ja jõin teist sama palju õlut peale.
Päike paistis ja tõotas tulla ilus õhtu. Läksin metroosse, et paar kvartalit edasi sõita. Suur oli aga minu üllatus, kui ma Bryant Park metroopeatusest väljusin. Pimedus oli vahepeal maad võtnud. Jubedad pilved olid Manhattani keskosa katnud. Taevast hakkati alla kallama suures kogustes vett. Päris klassikaline vihmasadu see siiski polnud, sest see tähendaks minu arvamist mööda vihmapiiskade sadamist maapinnale. Ei see polnud vihmasadu. See oli vee kallamine. Mõtlesin veel, et küll on lugu. Kui New Yorki saabusin kallas samamoodi. Egas midagi konutasin ühe kioski räästa all lootes, et see kallamine ükskord lõppeks. 15 minutit hiljem oligi kallamine läbi ja algas sadu. Ega ma suhkrust ole, et vihmasadu pelgaks ja seepärast hakkasin Time Square poole kõmpima. Mõeldes veel, et küll see vihm ka ükskord lakkab ja taeva selgeks tõmbab.
Nagu teada, siis Time Square’ga on tegemist omamoodi meediakeskusega, kus majade seinu katavad suured ekraanid ja seal jooksevad kõiksugu reklaamid. Seal on ka telejaamad, mis näitavad oma programmi lives. Alles eile oli surnud Michael Jackson ja seepärast oli seal platsil palju mustanahalisi, kes laulsid Jacksoni laule ja vahtisid ABC suurelt ekraanilt jooksvaid uudiseid, kus kajastati Jaco surma asjaolusid niipalju kui teada oli.
New York on täis igasugu inimesi. Ja kunagi ei tea mida need inimesed ühel või teisel hetkel teevad. Seisin ABC stuudio akna taga ja üritasin sellest pilti teha, kui äkitselt üks tüüp minu selja taga koleda häälega laulma kukkus. Nii palju aimasin, et tegemist võis olla Jacksoni lauluga, aga väga tugevas omamoodi aranzeeringus. Ehmatasin hirmsal kombel nii, et oleks äärepealt kaameral maha kukkuda lasknud. Avaldasin arvamust, et äkki ikka ei tasuks niimoodi teise inimese selja taga teha ja kui ma oleksin olnud näiteks mõni Jacksoni vendadest, siis veel hirmsasti solvunud, et minu venna lauluga niimoodi inetult ümber käiakse.
Peab tunnistama, et mida vanemaks ma saan seda vähem ma oskan oma keelt hammaste taga hoida. See mõtteavaldus selle afro-ameeriklase suhtes oleks mulle minu esimesed ja karta on, et ka kõik muud hambad maksma läinud. Tüüp hakkas imelikul moel ähvardavaid liigutusi tegema. Seepeale ma igaks juhuks tsekkisin kiiruga oma taskuid, et veenduda, kas tegemist pole mingi näitemänguga, et minu tähelepanu kõrvale juhtida minu rahakoti haihtumiselt.
Ka seda liigutust ei oleks ma pidanud nii ilmselt tegema. Ma ei tea kuidas aga järsku oli juttu teema rassismile läinud ja ka eemal seisnud mustanahalised, kellel tegelikult polnud aimugi, mis toimub, tulid lähemale ja hakkasid pärima mis toimub ja üha elavamaks muutusid. Kuid see elavnemine ei olnud minu suhtes positiivne, sest paraku jõudis see noormees, kes ennist minu selja taga laulma ootamatult hakkas, palju ebaadekvaatset infot edasi anda.
Ma ei tea, millega see lugu oleks veel lõppenud peale minu hammase kadumise, aga äkitselt sekkus sellesse üks Big Mama(mustanahaline ja väga suur naisterahvas), kes nähtavasti oli seda tsirkust pealt näinud ja teatas, et "leave that dzentelman alone" Ja siis ta veel ütles midagi , aga ma ei suutnud aru saada sellest dialektist, mida ta rääkis. Loodetavasti ta ikka ütles, et ma olen tore inimene ja ei ole midagi halba plaaninud, kui ma seda noormeest noomisin, et ta teisi inimesi niimoodi ei ehmataks.
Juhust kasutades otsustasin lahkuda. Tänasin seda toredat vanaprouat ja kiirustasin mööda 7th avenüüd Central Park'i poole. Teepeal tegin veel mõned pildid. Kuid siis juhtus midagi eriskummalist.
Olin just teinud paar pilti Püha Peetri kirikust ja suundusin 7th avenüü ja 53st. ristmikule. Ristmikul nägin, et päike on just loojumas täpselt 53st lõpus. See oli kinda cool ja tegin sellest paar pilti. Siis aga nägin, et taevas hakkas midagi eriskummalist toimuma.
Näiliselt pilvitu taevas hakkas järsku just nagu keema. Ma oleksin üllatusest tagumikule prantsatanud, kui poleks minu selja taga olnud posti tänava nimesiltidega.
Ma pole oma elu sees midagi sellist näinud. Möödujad kes nähtavasti kuulsid mu vautamist vaatasid ka ülesse ja hakkasid kõva häälega arutama, et mis see küll olla võib. Keegi teatas, et ta on 30 aastat Manhattanil elanud ja pole midagi sellist näinud. Hetkels mõtlesin, et näedsa küll on lahe, et ma näen midagi esimesena.
Hakkasin kohe pilte tegema. See, mis seal taevas toimus oli väga lahe. Kiiresti tekkusid allapoole suunduvad pilvejoad, mis siis ennast rulli keerasid. Vähemalt tunne oli seda vaadates, et asi hakkab tormiks kiskuma. Üha enam inimesi peatus , et seda eriskummalist nähtust vaadata või kellel oli fotikas siis seda ka pildistada. Nagu ma järgmisel hommikul New York Times’ist nägin oli seda kummalist nähtust ka Yankees ja Mets’i mängu ajal pildistatud.
"lets call it a night" arvasin oma mõttes. Kuna ma ei olnud eriti huvitatud uutest seiklustest ja päike oli ka juba loojunud, siis suundusin Columbus Circle metroojaama, et hotelli tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar