teisipäev, 4. juuni 2013

Tumedast Patrickust ja Vaesest Kiviraidurist

Mõni ehk imestab et mis värk selle Vaese Kiviraiduriga on. Kergitan pisut katet: üks lahe kuju iiri muistendeist, Tume Patrick, on mulle meelde jäänud just läbi alloleva jutu.
Kuna seda juttu lugesin lapsena mitu korda, nagu mõnda teistki iiri muistendit, siis sulas ajapikku vaese kiviraiduri kuju ühte Tumeda Patricku tegelaskujuga ning sai lihtsuse, headuse ja nutikuse võrdkujuks (aga mitte ainult :) ), kuigi sellel ei olnud enam suurt pistmist jutu endaga.

Nüüd aga jutt:

Paar lugu Tumeda Patricku tarkusest olen teile juba esitanud, kuigi üsna põgusalt. Aga ühe loo selle mehe imekspandavat arukusest jutustan ma kõigis üksikasjades. Jutustan täpselt nii, nagu seda kuulsin Tuathal O`Slaivini käest; tema mõtteid ja sõnu ma muutma ei hakka.
Ükskord vanasti, tuhat aastat tagasi, võis Iirimaa õigusega uhke olla oma maailmakuulsate koolide üle, mille hulgas Mungreti ülikooli peeti kõige paremaks, kõige tõsisemaks. Aga Inglise kuningas võttis nõuks Iirimaa üle trumbata ja kutsus Oxfordi laiast maailmast kõige valitumad õpetatud mehed, kuni kõik pidid tunnistama, et Mungret Oxfordi vastu siiski ei saa.
Juhtus nõnda, et kui Munsteri kuningas Inglismaad ja Oxfordi külastas, hakkas ta tema auks korraldatud suurel lõunasöögil hooplema, et Mungreti õpetlased ületavad kõiki maailma õpetlasi oma teadmiste sügavuse ja ulatuse poolest; ja kui Oxfordi ülikooli peamees sellele vastu vaieldes nii kõvasti vastu lauda lõi, et kõik tassid ja liuad purunesid, läks ka Munsteri kuningas vaidlus tuhinas keema ja heitis ennast unustades oksfordlastele väljakutse: pani ette saata viis Oxfordi kõige kuulsamat õpetlast viie mangretlesega võistlema, et see küsimus teaduslikus väitluses lõplikult ära otsustataks.
Vaevalt oli väljakutse esitanud, kui ta enese peale pahaseks sai, kuid veel pahasemaks said tema peale Mungreti õpetlased, kui nad kuulsid, mis kuningas oli teinud. Oxfordi ülikooli peamees aga hõõrus rõõmust käsi, ja et Mungreti häbissejäämine põhjalik oleks, kuulutas eelseisvast väitlusest kogu laiale
maailmale. Ja maailm lausa põles kannatamatusest näha, kas Mungreti kõrge kooli kuulsus tõesti viimaks kustuma peab.
Mangretlased jäid õige kurvaks: nad teadsid ju, et Oxford on tugevam; üks süüdistas üht, teine teist, ja kõik nad koos süüdistrasid munsteri kuningat. Professorid tuli voodi külge kinni siduda, et nad meeltesegaduses metsa ei tormaks,n iipea kui neid ootav hirmus häbistamine neile meelde tuli. Pikapeale levis ärevus Munsterist ja Mungretist üle kogu Iirimaa ja mida lähemale kole päev jõudis, seda haletsusväärsemaks muutus kord kogu maal, kuni lõpuks oli masendav näha seda kurbust, mis igaühe südant rõhus. Aga Munsteri kuninga kurbus oli kõige masendavam.
Siis ilmus Mungretisse üks väike, jässakas, mustade juuste ja mustade vurrudega mees, keda hüüti Tumedaks Patricuks: pärit oli ta Donegalist, kus teda kõik naabrid tundsid ning tarkuse ja särava mõistuse pärast austasid. See mees sammus otse teed kõrge kooli poole. Selleks ta oligi kodust minema tõtanud, punasesse rätikusse köidetud komps kepi otsas, kui ta oli kuulda saanud, kui pahasti kõik on ja kui tume tulevik ees seisab.
Keegi ei pannud seda väikest mustajuukselist meest tähelegi, ainult kui ta teed küsis, juhatati teda: ja ka tema ise ei rääkinud midagi ei endast ega oma tuleku eesmärgist. Oli suure väitluse eelpäev, kui Tume Patrick väsinult kooli juurde jõudis, kus kõiki oli mallanud lõpmata sügav meeleheide: muud siin ei kuulnudki kui kaeblemist ja soigumist. Ta tungis teed tõkestavast rahvahulgast läbi ja palus ennast ülikooli peamehe juurde viia.
Kui Tume Patrick kõrge isanda ette toodi, küsis too: "Kes sa oled hea inimene? Kust sa tuled? Ja mida ma saan sinu heaks teha? Ainult ütle ruttu" lisas ta kohe õige kärsitult, "sest mul pole sinu jaoks palju aega."
Ja Tume Patrick vastas: "Pole tähtis, kes ma olen ja kust tulen, kuigi ma ei häbene tunnistada, et olen Donegalist. Ka ei arva ma," jätkas ta, "et teie võiksite mind milleski aidata, sellegipoolest aitäh teile. Siia tulin ma sellepärast," ütles ta, "et kuulsin suurest kimbatusest, millesse teie ja teie kool ja kõik inimesed on sattunud. Tulin vaatama, kas mina ehk oma lihtinimese-viisil ei saaks teid hädast välja aidata."
Suur professor vahtis Tumedat Patrickut ja tema punast kompsukest kepi küljes, mille Patrick oli enda kõrvale maha pannud, ja kukkus laginal naerma, pikalt ja valjusti - see oli tal viimase kolmeteistkümmne nädala jooksul esimene kord naerda. Kui nüüd inimesed kuulsid,et ülikooli peamees niiviisi naerab, trügisid kõik kohe suurde saali, kus ta koos Patrickuga viibis, et kuulda, mis lahti on; ja kui nad teada said, milleks see väike mees nende juurde oli tulnud, hakkasid nemadki mürinal naerma, nii et taevavõlv värises.
Nende naer kostis Munsteri kuninga kõrvu ja see jooksis ruttu kohale, et vaadata, mis ime on sündinud. Patrick tegi kuningale ettenähtud kummarduse, kuid jäi külmaks nigu kala vees, lõi malbelt silmad maha ja ei lausunud sõnakestki. Suured professorid esitlesid teda kuningale ja selgitasid, milleks ta oli tulnud: päästma Mungreti ülikooli kuulsat nime ning Iirimaa au. Ja puhkesid ise jälle mürinal naerma, nii et kas või kõht katki. Kuid kuningas ei naernud ühti, oh ei. Ta kuulas veidi aega pealt, siis aga sõnas, et tema arust ei ole seal naerda suurt midagi. Ta ütles, et kuigi nemad seda ehk ei usu, leidub inimesi, kes pole ühtki kooli ihusilmagagi näinud, kuid kellel on ometigi taipu ja kes mõnikord võivad nii peenelt arutleda, et lausa imesta.
Ta pöördus Patricku poole nii viisakal ja lugupidaval toonil, et kasvatamatutel professoritel jäi suu ammuli, ning küsis, mis plaani ta Mungreti ülikooli kuulsa nime ja Iirima au päästmiseks soovitab.
Patrick küsis vastu, millal neid viit inglise professorit oodata on, ja kuningas vastas, et nad peavad saabuma järgmisel päeval täpselt kell kaksteist. Siis tahtis Tume Patrick teada, kas ta tohib kaks tundi enne seda tähtaega kolm professorit välja valida ja oma käsutusse saada. Ja Munsteri kuningas vastas, et loomulikult tohib - kasvõi kolmkümmend kolm, kui vaja. Patrick jäi rahule ja ütles: "Eks me siis hommikul näe." Ja ta oli ainus inimene kogu Iirimaal, kes sellel ööl magas.
Hommikul astusid kõik professorid kuninga käsul ritta, Patrick kutsuti sisse ja kästi tal oma valik teha. Ta palus sammu ette astuda parimal ladina keele tundjal, kõige parimal kreeka keele tundjal ja parimal heebrea keele professoril. Tema palve täideti. Siis palus ta tuua kõige räbalamad riided, mis iganes mõnda hernehirmutist on ehtinud, ja kolm tublit kivilõhkumisvasarat.
Nõutud asjad olid peagi kohal, Patrick ulatas kolmele professorile vastikust äratavad hilbud ning ütles: "Olge lahked! Minge eraldi tuppa, koorige ennast paljaks ja pugege aega viitmata nendesse mundritesse."
Kolm suurt professorit läksid viha pärast näost halliks ja tahtsid sõnakuulmise asemel Patrickut kõige hullemate sõnadega õnnistada, aga siis märkasid nad endal kuninga kurja pilku ."Minge aga minge, härrad!"käskis kuningas teravalt ja järsult. "Tehke,nagu see isand ütleb!"
Nii nad siis vedasid end ühte tuppa ja vahetasid riided, ja oli see vast vaatepilt, kui nad tagasi tulid!Pealtvaatajad oleksid end kasvõi lõhki naernud, kuid hirmust kuninga ees ei julgenud nad iitsatadagi.
Siis haaras Patrick kolm kivilõhkumisvasarat ja ütles kolmele vanamehele: "Tulge nüüd minuga kaasa!"
Kolme suure õpetlase saatel, kes olid riides, nagu me äsja kirjeldasime, läks Patrick välja Dublini maanteele, mida mööda varsti pidid kohale sõitma Oxfordi professorid. Miili kaugusel ülikoolist jõudsid nad teeristile, kus istus nagu harilikult kivikangru otsas üks vanamees ja lõhkus teeparanduseks kive. Patrick käskis tal alla tulla, surus vasara suurele heebrea keele tundjale pihku, upitas tolle üles kangru otsa ja käskis vasaraga paugutada mis jaks võtab. Aga ta andis mehele mõned salajased juhtnöörid, millest tollel nägu muhedaks tõmbus.
Siis läks ta kahe teise õpetlasega edasi, ja järgmisel teeristil, mis oli ülikoolist kolme miili kaugusel, surus ta kreeka keele tundjale vasara pihku, upitas mehe kivikuhja otsa ja käskis tal samuti vasaraga paugutada. Ja temalegi sosistas ta midagi kõrva.
Kolmanda õpetlasega, suure latinistiga, rühkis ta edasi, kuni jõudis kuue miili kaugusel ülikoolist kolmandale teeristile. Ka sellele mehele pistis Patrick vasara pihku, pani ta kivihunniku otsa istuma, käskis temalgi tublisti vasaraga paugutada ja andis pealekauba veel eraldi juhtnöörid.
Ja kuulake nüüd! Ei saanud viimane mees kuigi kaua seal kivivare otsas istuda, kui juba ligineski tõld Oxfordi isandatega, viie kõige kuulsama ja tunnustatuma õpetlasega terves maailmas. Jõudnud teeristile ning teadmata, missugust teed mööda edasi minna, pidasid nad tõlla kinni, et asja selgitada. Nad silmasid kaltsus vanameest, kes kive purustas, ja ütlesid: "Vaat see vana kiviraidur näitabki meile teed, kui me vaid oskame leida küllalt lihtsaid sõnu, et ta meist aru saaks."
Nad tervitasid kiviraidurit ja küsisid lihtsate sõnadega, kas ta ei oleks nii lahke ja ei näitaks neile õiget teed Mungreti ülikooli.Vana kiviraidur tervitas neid vastu ja seletas üksikasjalikult, kuidas kõige otsemat teed Mungreti ülikooli jõuda, ja seda puhtas ladina keeles.
Viis tarkpead vajusid õhku ahmides tõlla istmeile. Ja esimest korda peale väljakutse vastuvõtmisest peale lõi nende julgus vankuma. Ometi olid nad vaprad mehed, keda isegi kurat ei oleks suutnud kohutada. Ja kuna kutsar edasi sõitis, võtsid nemad oma taskuraamatud, kuhu nad oma reisi kohta ülestähendusi tegid, ning panid sinna kirja: kuus miili enne Mungreti ülikooli kasutavad teeäärsed kiviraidurid tavalises jutuajamises eranditult ladina keelt.
Heakene küll.Kui nad järgmisele teeristile jõudsid ja jälle kimbatuses olid, missugust teed pidi nüüd tuleks edasi sõita, pistsid nad oma pead tõllast välja ja nägid jälle ühte vana kiviraidurit, kes kivikuhja otsas usinasti kive purustas.
Üks õpetatud meestest hõikas teda, tervitas ja küsis, kas ta ei näitaks neile õiget teed Mungreti ülikooli. Vana kiviraidur jättis töö pooleli, tervitas vastu ja seletas täpselt, kuidas ülikooli juurde jõuda, sulaselges kreeka keeles!
Viis tarkpead läksid sellepeale näost valgeks. Nad ei lasknud kutsaril sammugi edasi sõita, vaid hakkasid nõu pidama, kuidas oleks targem talitada: kas minna edasi või pöörata tagasi, pageda otsemat teed Dublini sadamasse ja sealt ära koju. Kaks neist oli edasisõitmise poolt, kaks tagasipöördumise poolt, ühel oli ükskõik. Et ta aga oli kange mees ja ei tahtnud end lööduks tunnistada, hääletas ta lõpuks edasisõitmise poolt.
Nii nad siis sõitsidki edasi ja tegid tee peal oma taskuraamatutesse niisuguse sissekande: kolm miili enne Mungreti ülikooli kasutavad teeäärsed kiviraidurid tavalises jutuajamises ainult kreeka keelt. Selleks ajaks oli vaestel inglastel süda päris saapasäärde vajunud ja nad soovisid kõigest hingest, et eesseisev ülesanne oleks usaldatud viiele nende kõige vihasemale vaenlasele Oxfordis.
Aga kuulake edasi! Miili kaugusel mungretist jõudsid nad kolmandale teeristile, pidasid tõlla kinni, üks neist pistis pea aknast välja ja nägi jälle üht vana kiviraidurit, kes kangru otsas elueest kive tagus. Nad tervitasid teda ja küsisid, kas ta ei võiks neile juhatada, missugune tee Mungreti ülikooli juurde viib. Vana kiviraidur tõstis pea töö kohalt, tegi neile viisaka kummarduse, lausus tervitussõnad ja see järel õpetuse, kuidas otsemat teed Mungreti ülikooli juurde jõuda, ja seda kõige puhtamas heebrea keeles!
Viis kuulsat professorit pistsid kõik nagu üks mees pea tõllaaknast välja ja karjusid kutsarile: "Keera otsekohe hobused ringi ja kihuta Dublinisse, nagu oleks sul kurat kannul!" Siis tõmbusid nad tagasi ja langesid oimetult üksteise kaenlasse. Kui nad ükskord toibudes aru said, et asuvad kenasti ja kindlalt Inglismaale viival laeval, tõid nad oma taskuraamatud lagedale ja panid sinna kirja: Ühe miili kaugusel võrratust ja suurimast Mungreti ülikoolist kasutavad isegi teeäärsed kiviraidurid harilikus jutuajamises ei midagi vähemat kui heebrea keelt. Ainult kiire ja õigeaegse põgenemisega suutsime veel pasta igavesest häbist meie uhke Oxfordi kuulsat nime.


1 kommentaar:

  1. Mihukene vahva legend! Ja iirlased on tuntud ju kogu maailmas isevärki iseloomuga...Olen vaikselt unistanud iirimaale minekust... taevas teab, millal ja kas üldse pääsen sinna....

    VastaKustuta