Ükskord oli üks Punamütsikene, kes oli hea laps ja aitas oma ema. Ta vanaema tegi talle punamütsi. Ja siis ta hakkas minema oma vanaema juurde ja pani sinna korvi õlut ja kirsse.
Ja siis metsas oli see hunt ja ta nägi Punamütsikest ja siis ta sülitas omale kohe pihku ja hakkas Punamütsikesega rääkima. Ja Punamütsikene kükitas maha ja ta hakkas hundile vastama.
Ja siis hunt kohe kiire usinaga jooksis vanaema juurde ja sõi kõik tema liha ära ja ta suu läks hästi paksuks.
Ja siis tuli Punamütsikene ja ta nägi üht suurte kõrvadega hunti ja küsis: “mikspärast su kõrvad nii suured on?”. Hunt ütles: “sellepärast et ma sind paremini kuuleksin”. Siis küsis Punamütsikene: “miks sul nii suured käed on?” ja hunt vastas: “selleks et ma sulle kôvasti kalli-kalli saaks teha”. Ja siis ta küsis veel: “miks sul nii paks suu on?” ja hunt ütles: “selleks et ma su liha amps ära sööksin!” Ja hunt sõi Punamütsikese ära.
Ja siis mingi jahimees tuli ja võttis nuga ja lõikas tal kõhu katki ja siis hunt jäigi katki. Ja Punamütsikene läks kuskile selle jahimehega (sest äkki see oli ta isa?!). Ja vanaema oli lihtsalt oma kodus.
Sedasi rääkis Joorik aastal 2004 mulle Punamütsikese lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar