Vareste Käskija

eargal O'Gallagher Halli Mära Saba kose juurest ja tema kroonika Tumeda Patricku aegade kohta mõlgub mul ikka meeles, nii et ma pean tolle mehikese tarkusest veel ühe näite tooma.

See lugu räägib, kuidas ta päästis Connachti kuninga päriselt hulluks minemast ega lasknud sündida, et kogu kuningriik oleks üheks suureks hullumajaks muutunud.

Connachti kuningas oli hea kuningas, kuid tal oli kolm väänikut poega, kes tõmbasid talle häda kaela. Kõik tuli sellest, et nad heitsid kurja nalja väga ohtliku inimesega - Vareste Käskija Cromachy enesega.

Cromachy oli vana kuri nõid, kes elas väikeses onnis keset kõige paksemat metsa, kuningalossist mitte kuigi kaugel. Puude ladvus tema onni kohal pesitsesid varesed, kes tegelikult olid hoopis kuradid - see oli kõigile teada - ning teenisid oma saatanlikku käskijat Cromachyt. Kui keegi iganes julges nende käskijat vihastada, nii et Cromachy ta ära needis, lahkus üks varestest oma pesast ja jälitas äraneetut igal pool kuni tema viimase tunnini.

Nagu mõnegagi juhtub, kellel kõike küllaga käes, aga tööd liiga vähe, nii ei teadnud ka kolm kuningapojukest - Declan, Diarmuid ja Dathi - ühel päeval, kuidas vaevavat igavust peletada, ning proovisid üht oma vempu vana Cromachy kallal : katsid tema onni korstna kiviplaadiga kinni, nii et nõid oleks suitsu kätte peaaegu ära lämbunud. Maruvihane Cromachy ajas neid lossini taga ja seal, otse vapustatud isa silma all, needis printsid ära : ennustas, et esimeset pojast saab röövel, kes terve oma elu röövimisest elabki ; teisest saab mõrtsukas, kes terve elu ainult tapatööd teeb, aga kõige nooremast saab kerjus, kes elab oma elupäevad üksnes almustest. Ja lõpuks needis Cromachy ka isa ära, kes poegadest niisugused lurjused on kasvatanud, ja ennustas, et isa saab oma elupäevil näha, kuidas pojad üksteise järel kurjale teele pööravad ja siis oma nurjatut elu elavad, kuni igaüks oma ärateenitud otsa leiab.

Vaene murest murtud isa jäi kohe haigeks, aga tema magamistuppa lendasid neli Cromachy varest ja võtsid nelja vooditulba otsas istet. Vaevalt maandunud, hakkasid nad voodis oigava mehe peale verdtarretava häälega kraaksuma -kraa! kraa! kraa! - nii et õnnetu kuningas ronis ülepeakaela teki alla ja tõi kuuldavale südantlõhestavaid karjeid, mis kostsid igasse tuppa ja viisid meeleheitele kõik surelikud, kes lossi katuse all elasid.

Mis päev edasi, seda hirmsamaks lugu läks. Ööl ega päeval, olgu esmaspäev või pühapäev, hommik, keskpäev või südaöö, ei pannud neli musta saatanat silmapilgukski nokka kinni ega jätnud oma ilget kraaksumist.

Mida kõike küll terve armee lossi kutsutud tohtreid, vaimulikke, mõttetarku ja suuri õpetlasi ei teinud, saatanad ei taganenud sammugi! Egas tervis ütelnud üles ja mõistus kippunud segi minema ainult kuningal ja teistel surelikel lossis või selle naabruses - ahastus haaras terve kuningriigi, kõigile paistis, et maailma lõpp on lähedal.

Asi oli juba hullemast hullem, kui need halvad uudised levisid üle Connachti kuningriigi piiride ja jõudsid Donegali mägedesse. Nad ulatusid ka Tumeda Patricku kõrvu tema mägisel põllulapil ; meel läks tal kurvaks, ta lõi oma onni ukse kinnija asus Connachti poole teele.

Kui see vaene mees ennast lossis tutvustas ja palus, et teda kuninga magamiskambrisse viidaks, tahtsid teenrid talle algul koerad kallale ässitada, kuid kuninganna kuulis kära ja küsis, mis lahti on. Ja et tema süda oli murest ja kurvastusest lõhkemas, ning ta oli valmis proovima mistahes abinõu, ka kõige totramat, ütles ta : "Kui ükski meie kuulsatest tohtritest ja õpetatud meestest ei ole osanud meid aidata, ei tee see vaene harimatu mees asja kindlasti mitte hullemaks. Tooge ta sisse, ja eks me näe, mis saab!"

Tume Patrick viidi kuninga magamistuppa. Seal olid summas koos mõttetargad, kõrged kirikuisad ja muud isandad, kes ei teadnud nüüd, mis oleks targem : kas solvunult lossist lahkuda või oma tugitoolidesse istuma jääda ja naeru pärast kõhtu kinni hoida. Ometi, austusest kuninganna vastu, otsustasid nad mitte vahele segada ja nii nad ka toimisid.

Tume Patrick tegi sisse astudes kõigile kummarduse nagu päris õukondlane kohe, siis aga palus rääkida, kuidas kõik oli juhtunud. Tema soov täideti. Viivu aega silmitses ta nelja varest, kes istusid voodi nelja tulba otsas.

Siis käskis ta kolm printsi kohale kutsuda. Ta küsis esimeselt, kõige vanemalt printsilt, mis tema nimi on.

"Mu nimi on Declan."

"Ja missuguse needuse nõid sinu peale pani?"

"Ta ütles, et minust saab röövel ja et ma elan terve elu röövimisest."

Tume Patrick pöördus kuninganna poole, kes seisis värisedes tema kõrval, ja ütles talle : "Saatke Declan otsekohe kõige paremasse seadusetundjate kooli Iirimaal ja laske tal advokaadiks õppida."

Vaevalt oli ta seda lausunud, kui voodi peatsis vasakpoolse tulba otsas istuv vares tõi kuuldavale kriiskava karje, millest kõigil judin üle selja jooksis, laotas tiivad laiali ja lendas avatud aknast välja.

Tume Patrick küsis teiselt printsilt :

"Kuidas sind hüütakse?"

"Mu nimi on Diarmuid."

"Ja missugune needus sinu peale pandi?"

"Et minust peab saama mõrtsukas ja et ma terve elu teen ainult tapatööd."

Tume Patrick pöördus aukartusest lummatud kununganna poole ja käskis : "Saatke Diarmuid viivitamata kõige paremasse arstide kooli ja laske tal arstiks õppida."

Nende sünade peale karjatas voodijalutsis parempoolse tulba otsas istuv vares läbilõikavalt, nii et paljudel lausa süda seisma jäi, laotas tiivad laiali ja lendas aknast välja.

Tume Patrick künetas kõige nooremat printsi.

"Kuidas sinu nimi on?"

"Dathi."

"Mis needuse Cromachy sinu peale pani?"

"Et minust saab kerjus ja ma pean terve elu ainult almustest elama."

Tume Patrick pöördus erutusest hingeldava kuninganna poole : "Saatke see noormees aega viitmata kõige paremasse seminari, " ütles ta, "ja las temast saab vaimulik."

Ilge vares voodijalutsis pahempoolse tulba otsas karjatas kriiskavalt, nii et aknaklaasid terves lossis klirisesid, lehvitas tiibu ja kadus aknast välja.

Rõõm, mis kuninga südames vähehaaval maad oli võtnud, pani ta nüüd vaimustusehõiskega voodis istukile tõusma. Selsamal silmapilgul laskis neljas, kõige vastikum vares kuuldavale südantlõhestava karje, mida võis küll vist terves Connachti kuningriigis kuulda, - ja aknast välja kadus temagi!

Tume Patrick tõrjus malbelt tagasi kõik austusavaldused, millega kuningas ja kuninganna oma suures rõõmus teda üle külvasid, ja ütles ära ka ülemanõuniku ametist, mida kõik mõttetargad, kirikuisad ja õpetatud mehed kuninga ja kuninganna järel palusid vastu võtta. Ta ütles neile, et ta on lihtne, harimatu, vaene mägilane, kes ei ole losside ja suurtsugu õpetatud meeste seltskonnaga harjunud ja võib õnnelik olla ainult oma tagasihoidlikus kodus Donegalis, kus tal on harida väike põllulapp - paar aakrikest mäeküljel.

Niisiis võttis ta kompsu õlale ja asus teele. Ja sajad kadetsevad pilgud saatsid teda seni, kuni tema üksildane väike kogu põhja poole viival teel veel näha oli.