nnemuiste, kui Iirimaal oli palju erakuid, otsustasid kolm vaga munka, keda ilmaliku elu askeldused ja tühi loba tülgastasid, jätta selle maailma kära ning otsida Inis Caoli saare üksilduses rahu ja jumalikku vaikust.
Nad ehitasid endale kividest peavarju ja seal, vaikuses, andusid paastumisele, vaatlemisele ja mõtisklustele.
Niisugune vaga elu kestis terve aasta, ja selle kestel ei lausunud nad ühtki sõna.
Kui Kõigekõrgema ülla teenimise esimene aasta lõpule jõudis, sünas üks neist:
„Kas pole meil hea elu?“
Teise aasta lõpul vastas teine munk:
„On küll.“
Aga kui kolmas aasta lõppema hakkas, tõusis kolmas püha mees püsti, sidus vöö vööle, võttis oma palveraamatu ja lausus:
„Ma lähen minema, et leida vaikust: Inis Caolil on minu jaoks liialt palju lobisemist.“
Nad ehitasid endale kividest peavarju ja seal, vaikuses, andusid paastumisele, vaatlemisele ja mõtisklustele.
Niisugune vaga elu kestis terve aasta, ja selle kestel ei lausunud nad ühtki sõna.
Kui Kõigekõrgema ülla teenimise esimene aasta lõpule jõudis, sünas üks neist:
„Kas pole meil hea elu?“
Teise aasta lõpul vastas teine munk:
„On küll.“
Aga kui kolmas aasta lõppema hakkas, tõusis kolmas püha mees püsti, sidus vöö vööle, võttis oma palveraamatu ja lausus:
„Ma lähen minema, et leida vaikust: Inis Caolil on minu jaoks liialt palju lobisemist.“
Mõnus lugu...
VastaKustuta