Oktoober

Vahepealne elu on kulgenud kiirelt ja ütleks, et isiklikus plaanis heitlikult.
Väiksemad jõngermannid on saanud vahepeal aastakese vanemaks.
Koolis läheb siiski hästi- siiani vähemalt. Aga püüd on sinnapoole, et läheks ka edaspidi.
Esimesed anatoomia kontrolltööd on edukalt seljataga.
Optika osa TTÜ-s on huvitav. Loengud on huvitavad, kuid praktikumidega võib jamaks minna, kuna loengute järjekord ei vasta praktikumide järjekorrale. St. minu (ja paljude teiste) järgmine praktikum on teemal, millest mul veel teoreetilist teadmist polegi. Teise sõnaga, tuleb ise otsida ja uurida.
Otsustasin vahepeal trenni minna (pole end juba aastatid liigutanud), ja et asjast kasu ka oleks, valisin enesekaitse Wing Tsun treeningud.
Korra käisin ja järsku sai mulle selgeks, et olen kole nõrk. St. kui reaalselt ka keegi peaks kallale tulema, siis täna minust talle vastast ei oleks. Samas, kui hästi järgi mõelda, olen seni igasugu kallalekippujate küüsist alati edukalt põgenenud. Mitte kunagi pole nendega lähivõitlusse astunud. Isegi mitte lapsena, v.a. paar hoovi kamba reeglite järgi toimunud rusikavõitlust ja kaklust.
Nukkidel kätekõverdused trenni lõpuks oli täielik killer, kolm tükki tegin ja edasi lasin peopesadel ... ja siis juba ka ... põlvedel. Pärast olin nii toss, et kohe häbi hakkas. Ütleks, et pidasin end pisut sitkemaks, reaktsiooni veidi paremaks jne.
Aga eks ma lähe sinna ikka tagasi, kui võimalust on. Eriti veel nüüd kus ma tean, et tegelikult pole asi nii ilus, kui mulle endale tundus :)
***
Wing Tsuniga jäi nüüd küll nõnda et see lugu jäi katki. Nakuke jäi haigeks jne. Praegu käin jala ja teen kodus kätekõverdusi :)